Vanema puitmaja elanik, kui ta oma elupaiga eeliseid nimetab, saab naljaks märkida sedagi, et tal on võimalik iga kell oma kodumaja värvi muuta - kui aga tuju tuleb! Selle jutu peale võib ligi astuda hea mäluga naaber, kes lahkelt meenutab, kuidas värv majaseinal muudkui pragunes ja kuidas te kaks nädalat narmendavaid kohti kraapisite.

Tõsi ta on - mullitav, pragunev ja kooruv värvikiht on puitmaja omanikule üks häda ja viletsus. Kohati teeb see nii suurt peavalu, et sunnib vana laudvoodrit maha võtma ning uuega asendama, töömehed ja ehituspoed kiidavad mõttele veel takka. Väärt puit aga rändab prügimäele kõigest sellepärast, et vana värvi ei osatud maha võtta.

Majatohter Lea Täheväli Strohi teeb selline suundumus murelikuks, sest ikka ja jälle on linnas näha, kuidas hea materjal kehvema vastu vahetatakse ja seinalt mahakistud hinnalised lauad hunnikusse vedelema jäetakse. "Saja-aastastel laudadel on enamasti palju parem kvaliteet kui tänapäevastel. Praegune puit on tihti kiirelt kuivatatud, poorne, palju on oksakohti ja pehmet maltspuitu. Vanad laiad voodrilauad on tihedad, vaigused, vastupidavad ja väga väärtuslikud."

Ometi võib majaomanik leida end olukorrast, kus tema väärtuslikel laudadel lasub mitu kihti eri tüüpi värve, nii et see kõik enam seinal püsida ei taha: värv aina narmendab ja koorub ning isegi ülevärvimine on kõigest ajutine iluravi. Kui tahta kõik värviprobleemid kõrvaldada, on ainus võimalus värv tervenisti maha võtta.

Värvi saab eemaldada liivapritsi, kemikaalide, kuumaõhupüstoli või infrapunakiirguriga. Siiski, Lea Täheväli Stroh liivapritsi või kemikaalidega värvi kallale minna ei soovita.

Liivaprits lõhub puidu pinna lihtsalt ära. Kohe pärast värvi läbimist pühib see minema ka pehmemad puiduosad ning järele jääb alpi maastikku meenutav pind.

Kemikaalid kahjustavad nii meie tervist kui ka loodust. Iga värvitüüp vajab ka eri lahustit, iga kiht tuleb eraldi maha kraapida ja kemikaale kulub suurtes kogustes. Hiljem tuleb puit veel puhtaks pesta ning seejärel peaks vooder vähemalt kuu aega kuivama. Akna all kasvanud sirelipõõsast olete arvatavasti järgmiseks aastaks samuti ilma. Lisaks hakkab puidupooridesse imbunud värvieemaldaja pikapeale ka uuele värvile mõjuma.

Kuumaõhupüstol on keskkonna seisukohast tunduvalt parem variant, kuid suure töökuumuse tõttu võib see puidu pinda söestada. Pealegi kaob kuumaõhupüstoliga tekitatud soojus puidust kiiresti ja nii saab korraga töödelda vaid väikest lõiku, seda ühtaegu soojendades ja kraapides.

Praegustest võimalustest peab Lea Täheväli Stroh parimaks infrapunakiirguri kasutamist. Speedheateri (kiirkuumutaja) nime kandev aparaat ja infrapunakiirgusega värvi eemaldamise meetod jõudsid Eestisse juba mõne aasta eest. Kiirgus pehmendab ka aknakitti, seepärast on Speedheaterit kasutatud peamiselt akende remontimisel.

Pea kaks kilo kaaluvat aparaati oli aga raske paigal hoida, kui näiteks seinalt või laest värvi eemaldada. Seepärast on Birger Ericson (nii selle aparaadi kui ka meetodi leiutanud rootslane, firma Speedheater System AB omanik) süsteemi täiendanud, nii et nüüd saab aparaati mööda puhastatavat pinda nihutada ja vajalikku asendisse fikseerida.

Värvikihid sulavad ja puit kuivab

Infrapunasoojus tungib mõne millimeetri sügavusele puitu, samal ajal sulavad üles puidu pinnal olevad värvikihid, mida on kerge puitu vigastamata maha kraapida. Seejärel on pind puhas, seda ei ole vaja rohkem töödelda ja saab kohe kruntvärvima hakata.

Speedheateri töötemperatuur on 100-200 °C (kuumaõhupüstolil 500-1000 °C), kuid puidu pinnal vaid 60-70 °C. Sisetingimustes kulub kihi sulamiseks 30 sekundit, väljas kuni 90 sekundit.

Soojus jääb puidusse umbes 15 minutiks, võimaldades töödelda suuremaid pindu. Kraapimise ajal soojendatakse juba järgmist pinda ja töö edeneb kiiremini.

Infrapunakiirgus kuivatab puidu niiskust ja sulatab vaigu pindmisse kihti, mis omakorda takistab niiskuse imendumist. Värvida ongi hea samal päeval, sest puidu niiskussisaldus on siis vaid 8-10%.

Allikas: Piret Meier (Kodukiri; august 2006)

•