Ümbritsev keskkond aitab inimestel kinnitada oma identiteeti ja kuuluvust. Keskkond omakorda mõjutab inimese käitumist ning suunab tema eelistusi ja tundeid. Välimus on kommunikatsioonivahend, mis tekitab muljeid ja saadab sõnumeid. Me vaatame üksteist ja teame, kui palju meil raha on, millised on meie iseloomud ja seksuaalsed eelistused. Otsustame asjade ja inimeste üle kuju, värvi ja disaini järgi, sisusse süüvimata. Esimene mulje on nagu usalduse- ja turvalisusekontroll, mis aitab vältida edaspidiseid üllatusi ja ära tunda võõrast.
Seega vajab üks persoon, üks sotsiaalne olevus vaid autoriteetseid eeskujusid ja teadmist, kuidas luua sobivat personaalset stiili. Vastasel juhul tabab teda identiteedikriis, üleüldine ebamugavustunne.
See kehtib ka nende kohta, kes näiliselt moest ei hooli. Vaatamata moediktaadi hülgamisele tegutsevad värvieksperdid meie teadvuse sügavamates kihtides edasi otsides sobivaid assotsiatsioone ja tähendusi ilmselt kusagilt kõigile sarnasest kultuurilisest alateadvusest.
Ent kust võtavad autoriteedid teadmise selle kohta, mis aitab inimesel end hästi tunda? Miks kõik moe- ja trendiloojad üksmeeles ja ühekorraga avastavad endi jaoks ühe või teise värvi ja materjali, vormi ja töötluse.
Tuleb välja, et lõpmatult tihedas sõltuvusseoses olevas maailmas võib meist igaühe juhuslik värvieelistus mõjutada maailma ajalugu samamoodi nagu liblika tiivalöök võib tekitada tsunami (just nii väidavad kaoseeksperdid).