Lume värv ei ole ainult valge. Või õigemini lume valgeid on palju. Aga kes sügavamalt vaadata oskab, näeb lund mitte kui värvi, vaid kui jutustust.

Kõik sademed tekivad veeaurust. Kui on soe, liituvad veeosakesed piiskadeks ja sajavad vihmana maale. Kui õhk on külm, kristalliseerub veeaur õhus leiduvate tolmu- või jääosakeste ümber ja sajab lumena alla. Kui atmosfääris tolmu ei leidu, jääb veeaur pilvena taevasse ja lumehelbeid ei teki.
Suurem osa maakerast on alati lumega kaetud. Ent keeled ja kultuurid, mis lund lõpuni tunnevad, jäävad mugavust otsivas maailmas aina harvemaks.
Boreaalsete rahvaste jaoks ei ole lumi ainult lumi. Selle nähtuse jaoks leidub kümneid erinevaid väljendeid. Seal esindab lumi suursuguselt ja nüansitundlikkust eeldava peenusega elutu looduse külma matemaatilist võlu.

Lumest veelgi erilisem on valgus. Põhja valgusel on veidrat huumorisoont. Ta pöörab suve üheksainsaks pikaks päevaks ja talve lõputa ööks. Põhjas muutub asjaolu, et ööpäevas on 24 tundi, pelgaks naeruväärsuseks, millel pole praktilist väärtust.
Igale tunnile aastast on põhivärviks kingitud lõiguke vikerkaare spektrist. Suve pika päeva osaks on kollase, oran?i ja punase toonid. Pikk talveöö on põhiliselt sinine, millele on peene tajuga lisatud rohelist. Neile, kes suudavad oodata läbi külma, pigimustja ja tähise öö, pakutakse kingituseks valguse lummuslik etendus - virmalised. Kui kevad lõpuks saabub, annab madal ja kannatlik taimkate kiire ja peadpööritava õitsemise ja koltumise vaatemängu. Kahe kuu möödudes katavad maad jälle miljardid heksagonaalsed kristallid - lumehelbed, millest ükski ei ole teisega lõpuni sarnane.
Lume tekkimist võimaldanud tolm võis koosneda samblike spooridest, mis vahel lund omamoodi punakaks või rohekaks värvivad. Juba mahasadanud lund vormivad tuuled, sulad, uus lumi... Ja kui vilets punetav päike seda enam ei tooni, hakkab lumelt peegelduma tähtede valgus.