Värvitaju mõjutavad kvaliteedid - kogemused, hoiakud ja hinnangud - on määramatud s.t. need ei ole mõõdetavad. Just see määramatus võimaldab meie enesetundele värvide poolt avaldatud mõju sõnaliselt kirjeldada ja seda poeetiliselt väljendada. Lisaks psühholoogilistele faktoritele mõjutavad meie värvielamust ka sümbolid. Nii sõltub meie hinnang värvidele nii sellest, kes me oleme, kui ka sellest, milline on värvide tähendus meie kultuuris.

XX sajandil on viidud läbi hulgaliselt uuringuid värvide mõju täpsemaks määratlemiseks. Uuringute juhtivaks maaks sajandi alguses kujunes Saksamaa, sajandi keskel hakati värvide mõju uurima ka Ameerikas. Esimeseks sellealaseks tööks võib pidada J. W. Goethe 1810. aastal ilmunud värviõpetuse visandit, kus poeet vastukaaluks füüsikute seisukohtadele tõstatas emotsioonide ja kogemuste tähtsuse meie värvitajule.

Värvide mõju määratlemine põhineb valdavalt elamuskirjelduste analüüsile. Mõõdetavaks suuruseks on kvalitatiivselt erinevate kiirguste mõju meie füsioloogilisele seisundile - vererõhule, pulsisagedusele, hormoonide hulgale ja liigutuste kiirusele. Meid ümbritsevatelt pindadelt reflekteeruv valguskvaliteet ei avalda kehale sedavõrd mõõdetavat mõju kui monokromaatilised kiirgused, valguse mõju on enam emotsionaal-psühholoogiline. Kõige põhjalikumalt on uuritud pikalainelise punase ja lühilainelise sinise kiirguse mõju meie keha reaktsioonidele. Katsete tulemused näitavad muuhulgas ka seda, et meie organism reageerib tugevale värviärritusele vastureaktsiooniga.

Üheks eksperimentaalselt tõestatud seaduspärasuseks on inimese temperatuuritaju sõltuvus ümbritsevast värvist. Nii võib külmas (sinises-rohelises) ruumis sama temperatuuri tunnetada 3-4 kraadi võrra madalamana kui soojas (punases-oranzis) ruumis.