Goethe nime seostatakse värviteadusega harva. Tema värviõpetus oli teadusliku eliidi jaoks mitte eriti vettpidav juba selle esmakordse ilmumise ajal ? ja seda seepärast, et Goethe värvihuvi liiga subjektiivsest, kunstniku vaatenurgast kantud oli.

Johann Wolfgang von Goethe (1749 - 1832) oli poeet, dramaturg, kirjanik, kunstikriitik, filosoof, teadlane, ajaloolane, geoloog, füüsik ? universaalne mõtleja ja tihti mittemõistetud geenius oma eluajal, kelle nime ja Saksa kultuuri vahele võib tõmmata võrdusmärgi.

Tema kuulsamaid töid on poeetiline draama ?Faust?.

Goethe ei suutnud ega tahtnudki nähtusi füüsikaliselt seletada. Teda huvitasid eelkõige esteetilised ja moraalsed küsimused: kuidas inimene värve tajub ja milliseid tundeid värvid inimeses tekitavad.

Peale oma sõbra Schilleri surma, töötas Goethe viis aastat, et kokku panna mahukas Zur Farbenlehre (1810; tõlge ingl.k. Goethe?s Theory of Colours, 1840). Töö esimene osa käsitleb valguse füüsilist olemust, õigemini opositsiooni Goethe eelkäija Isaac Newtoni väidetele, et valge valgus koosneb värvilistest kiirtest, mis omavahel jagunedes määravad ühe värvuse erinevuse teisest värvusest.

Sir Newton kasutab looduse ülekuulamiseks piinapinki
Kui Goethe kirjutas oma värviõpetuse, valitses teadusmaailmas Newtoni (1642-1727) värviteooria (Optics, 1715).
Newton, kes oli hariduselt füüsik, püüdis oma katsetes tõestada, kui petlik on inimese kujutlus igapäevasest päevavalgusest. Newton väitis, et hommikuvalgus, mida me tavaolukorras tajume läbipaistva ja heledana, koosneb tegelikult värvilistest kiirtest. Tema prismakatsed näitasid, et kui hele päikesekiir lasta läbi klaasist prisma, on võimalik selgelt märgata päikesekiire lahutumist erivärvilisteks kiirteks.

Newtoni oletuse kohaselt määrab eseme värvi see kiirtekimp, mis teistega võrreldes on kõige intensiivsem. Erivärvilistest kiirtest koosnevad valguskimbud võivad paista täiesti ühte värvi kuna inimene kiiri eristada ei suuda.

Goethe aga nimetas Newtoni prismakatseid looduse ülekuulamiseks piinapingil.
Vastukaaluks Newtoni kaugele teaduslikule tõele, mis inimese osaluse välistas, oli tema otsingute alguspunkt ?puhas inimlik tunne?.

Goethe värvitaju uuringud
Goethe tähelepanekud inimese värvitaju kohta olid oma eelkäijatest detailsemad. Ta ei saanud kuidagi nõus olla, et eseme nähtav värv sõltub ainult eseme pinnalt lähtuvatest kiirtest. Osutades võimalusele, et kaks täiesti ühesugust eset võivad erinevates tingimustes olla täiesti erinevat värvi, väitis Goethe, et tajutav värvus ei ole ainult ühe esemega piirduv nähtus, vaid märksa laiem omadus, mida määravad köik nägemisväljas asetsevad esemed.

Goethe arvates möjutab eseme värvust teda ümbritsev taust. Näiteks mustal taustal näib hallikat värvi ese alati heledamana kui valgel taustal. Kui halli körvale asetada punane, värvub hall punakamaks. Goethe juurdles ka eseme värvuse ja ruumi valgustatuse seostest. Päevavalguses on köik värvid alati heledamad kui videvikus. Erineva valgusega muutub ka värvipindade heledus. Punased pinnad paistavad videvikus sinistest mönevörra tumedamad.

Goethet vöib pidada ka selliste värvitestide loojaks, mis näitavad, et inimeste individuaalne vöime värvusi tajuda on erinev.

Goethe ja Newton esindavad väga erinevaid värviöpetusi, millest kumbagi ei saa pidada valeks ega teineteist välistavaks. Pigem täiendavad nad teineteist. See, mis Newtonile on lihtne ja puhas sinine (?ühevärviline valgus?), on Goethe jaoks keeruline ekstravagantseid tähendusi sisaldav märk. Kui Goethe näeb valget värvi loomuliku ja täiuslikuna, siis Newtoni teoorias on valge lihtsalt erinevate värvide segu, mida praktikas on raske saavutada.
Newton seletab meile füüsikaliste mõistetega, mis on värvus ja kuidas see tekib. Goethe teeb värviõpetuse meile inimlikult lähedaseks.
Ratsionaalsete seaduste ja valemitega seletatud maailm võib meile vahel ikkagi jääda saladuseks. Sest nagu ütles Goethe: ?Kõik , mis on elus, on värv, individuaalsus, ainulaadsus ja läbipaistmatus.?

Vaata Goethe värviõpetusest inglise keeles siit!