Goethe värviring
1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte pöhivärvi ? sinist ja kollast, vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi.

Tekib ringikujuline diagramm, kus kolm pöhivärvi vahelduvad oranzi, lilla ja rohelisega, punane asetseb köige üleval ja roheline all.

Ringi seda poolust, mis algab rohelisega ? läbi kollase punaseni ? nimetab ta plusspooluseks ja vastaspoolt miinuspooluseks.


Pluss- ja miinusvärvid, värvused ja tunded
Goethe seob värvused tunnetega. Plusspoole ja miinuspoole värvid kutsuvad esile erinevaid emotsioone. Ta möistab värvusi kui meelelisi kvaliteete, mis on lahutamatult seotud inimese teadvusega.
Seega polnud Goethe kaugel tänapäeval kasutatavatest värvipsühholoogia testidest. Kollakaspunased toonid, mis asetsevad värviringi plusspoolel assotsseeruvad valguse ja tugevusega, sooja turvalise auraga. Värviringi miinuspool, mis algab sinisega röhutab kaotusevalu, süngeid mötteid, tekitab distantsi. Lilla süvendab meis ebakindlust, nörkust ja igatsust.


Harmoonilised värvid, harmoonilised tunded
Värviringi körval paneb Goethe kokku väiksemaid kolmnurki, kus demostreerib eriti möjuvaid ?värviakorde? ehk siis kooskölasid.
Jagades värve erinevateks möjugruppideks (kollane tähistab vöimu, punased toonid kiirgust, örnus peitub siniselähedastes toonides) jöuab ta värvide tasakaalu ja kokkusobivuse idee juurde, mida hiljem jätkab Wilhelm Ostwald oma raamatus Värviharmoonia (1918).


J. Itteni 12-osaline värviring
Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni (1888-1967) loodud värvikäsitluse (konstruktiivne värviõpetus) keskne põhimõte.

Itteni värviharmooniate ja -kontrastide süsteem põhineb lihtsal ja selgel 12-osalisel värvikorraldusel. Värviringi aluseks on nn. esimese korralduse värvitoonid - kollane, punane ja sinine. Teise korralduse värvid - oranzh, roheline ja violett paigutuvad esimeste vastu. Mõlemale poole esimese ja teise korralduse värve jäävad kolmanda korralduse värvid, mis saadakse esimese ja teise korralduse kõrvuti asuvate värvitoonide omavahelisel segamisel. Need on oranzhikas-kollane, oranzhikas-punane, purpur, sinakas-violett, jääsinine ja leheroheline.

Sellises ringis paikneb iga värvi vastas tema vastandvärv (komplementaarvärv). Värviringi on võimalik ka enamateks värvisektoriteks jagada kasutatud põhimõttest lähtudes.

Kujunduses saab värviringi abil leida sobivaimaid harmooniaid ja kontraste. Suurimat kontrasti leiab üksteise vastas asuvate värvide vahel (komplementaarkontrast), samuti kasutades võrdkülgse kolmnurga abi (omakontrast). Samuti saab kasutada ruudu ja ristküliku abil ringist sobivat värvivalikut. Harmoonilise tulemuse saamiseks tuleks kasutada kahte-kolme kõrvuti asetsevat värvitooni.